Tõugu: ,,Rohelised ei ole äärmuslik liikumine”

Nüüd on nagu selline tunne, et kohe eestlasliku jonni pärast ei saa enne jätta, kui olen saanud tõestada seda, et mu maailmavaade ei ole äärmuslik.
Äärmuslik on meie keskkonna hävitamine, ökotsiid, kiusamine, meie suurte narkokahjudega leppimine, massiline liikide välja suremine, vaimse tervise kriis, noorte enesetappude tõus, massiline ülekaalulisus, mikroplasti reostuse levik isegi sündimata lastesse.
See, et kõik tahavad olla rohelisemad kui rohelised ise, on muidugi väga nunnu. Aga kui isegi ei osata kasutada keskkonnamõisteid õigesti – kuidas saame eeldada teistelt erakondadelt head teostust?
Iga esinduskogu vajab Rohelisi
Olen palju kuulnud ka sellist etteheidet, et Rohelised tahavad maailma võtta, et oma “äärmuslikku” programmi teostada. See on pahatahtlik luul. Me tahame lihtsalt olla esindatud, sest meie maailm vajab kaitset ületarbimise eest. Ja mitte ükski erakond ei paku sellele lahendusi. Ikka pakutakse seda, et rohkem raha ja majanduskasv kindlasti aitab. 🤯🤯

,,Ärgem hävitagem oma juuri!” Johanna Maria Tõugu kõne Looduskaitse Seltsi sügiskonverentsil

Kõne esitas Johanna Maria Tõugu 6. oktoobril aastal 2021 Eesti Looduskaitse Seltsi sügiskonverentsil Rahvusarhiivis.

Mis on meie suurim rikkus? See on elu! Elurikkus ongi elu rikkus. Siinkohal on väga oluline meeles pidada, et loodusseadusi ei huvita see, mida lubatakse, mida räägitakse, millest unistatakse. Loodusseadusi huvitavad faktid ja päris teod. Mida meile siis räägitakse?

Meile lubatakse üldplaneeringus, et peetakse lugu igast üksikust puust ning tuleb istutada iga langetatud puu asemele võimalikult samasse kohta uus puu. Me oleme alla kirjutanud kliimakavadele ja rahvusvahelistele kokkulepetele. Meil on eesmärgid, mis mõjutavad meie kõigi elu. Tegelikkuses on meid aga petetud, sest elurikkuse sildi all teostatakse hävitustööd nii Tartu linna kui ka kogu Eesti pinnal.

Ihaste mets – väga eriliste liikidega ja suure avaliku huviga männimets, Sanatooriumi park – väärika kultuuripärandiga pargimassiiv ja Keskpark – kesklinna ebaõiglaselt vaeslapse rolli jäetud roheline saareke, mis igal ajal äärmuslikke ilmaolusid leevendab.

Need kõik on tohutu ehitussurve all ja meile räägitakse ikka veel ärimeeste ja valitsevate jõudude poolt juttu, nagu need oleksid väärtusetud alad, looduskaitsjad on hullukesed ja midagi päästa pole mõtet. 

Mind kui noort inimest puudutab see isiklikult. Minu tulevikust, Eesti kultuurist ja pärandist röövitakse iga hävitustööga järjekordne osake. Mida ma oma lastele näidata saan? Kui minust saab ühel päeval noor ema, kuhu lähen oma lapsega mängima? Kuumasaarele plastmassist mänguväljakule, või mitmekesisesse ja elurikkasse parki?

Nad ütlevad meile, noortele, et ärge muretsege. Me teeme kõik korda, usaldage meid. Me lubame, et me ei vea teid alt. Pealegi, ärge olge nii pessimistlikud!  Aga ma ei ütleks, et meie, noored, oleksime pessimistid. Meie oleme realistid ja me ei lähe kaasa rahva lollitamisega, sest mingile ärimehele oli see tehing parasjagu kasulik. 

Ma luban, et noored ei ole rumalad ja ei lase meie kõige suuremat rikkust niisama ära anda ja klaashelmeste vastu vahetada. Meie ei anna alla. Neid, kes seda hävitustööd teevad, on alla andnud. Nemad lasevad status quol omasoodu minna, sest nad loodavad, et me langeme masendusse ja anname alla, nagu nemad on seda teinud. 

Nad ütlevad meile sirge seljaga, et meie elu läheb paremaks, aga tegelikult nad ei ole meile, noortele, kindlustanud tulevikku. Meie keskkond ja meie tulevik on hävinemas ja nemad ütlevad meile, et armastavad oma lapsi üle kõige.

Meie tulevik on aina enam betooni, klaasi ja asfalti nägu. Minule aitab rohepesust. Ma ei kannata seda enam välja ja keskkond ka mitte. ,,Arendajate’’ pidev enese roheliseks maailimine on üks põhjustest, miks oleme täna kliimakriisis ja keset massilist väljasuremist. Liike sureb täna rohem välja, kui neid juurde avastatakse.

Need kõik on meie maa elanikud. Kõik liigid on meie kaasmaalased. Olgem siis nende suhtes empaatilised, sest mis toimub nendega, toimub ka meie endiga. Kogu biosfäär on võrgustik, mille osad on kõik omavahel seotud. 

Olen teadlik, et mõnel inimesel ei olegi empaatiat. Sellest pole hullu, sest enesekesksus tuleb siin kasuks. Nimelt on ökosüsteemi tervis otseselt seotud meie endi tervise, heaolu ja rahakotiga. Ökosüsteemi teenused on sellised teenused, mida pakub meile keskkond oma loomulikus toimimises. Kui palju maksaks eurodesse arvestatuna päikese paistmise teenus? Värske õhu teenus? Vihma sadamise teenus? Või näiteks müra summutamise teenus?

Need summad on nii röögatult suured, et me ei suudaks neid isegi tajuda. See tähendab seda, et majanduslikult on kõige mõistlikum lasta loodusel teha oma tööd nii, nagu see on loodud. Kui see süsteem häirub, on kompensatsiooni hinnad väga kõrged. Mõelgem näiteks happevihmade hävitavale jõule, üleujutustele või põuale. Nii et loodus ei oole mingi tilu-lilu teema, vaid tõsine majanduslik küsimus. 

Kuidas me siis ellu jääme? Kuidas me kestma jääme eestlastena, tartlastena, Maa elanikena? Me jääme kestma vaid siis, kui jääme kindlaks oma juurte juurde nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ärgem hävitagem oma juuri! Nii jäävad kestma meie sugupuud ja me saame Eestina oma võimsat võra edasi kasvatada. 

Ja nagu ma ikka kordan – PARK JÄÄB ALLES!

 

TOP 10 kõige kuumemat meeskandidaati 2021.a valimistel! 💘

Toome teieni eksklusiivse nimekirja meestest, kes meie südamed kiiremini põksuma panevad!

Kes võitis sinu südame? Anna meile kommentaarides teada!

PS! Tegemist on paroodiaga, mis on vastuseks Kroonika artiklile, kus järjekordselt oli vaja naisi seksistlikult ekspluateerida.

 

Kaspar Kurve 

Antsla valla esinumber

Kandidaat nr 137!

Erkki Markus 

Harku vald

Kandidaat nr 209!

https://www.instagram.com/p/CRrSyVPLklF9jTrHBKPRtMkeaCmjfnZOMeX9eU0/

Hendrik Sten Talivee

Tallinn

Valimisringkond nr 1 – Haabersti linnaosa

Kandidaat 366!

Joonas Laks

Tallinn

Valimisringkond nr 2 – Kristiine linnaosa

Kandidaat nr 387!

Joosep Jürgenson

Tallinn

Valimisringkond nr 2 – Kesklinna linnaosa

Kandidaat 380!

Mihkel Arold

Tallinn

Valimisringkond nr 3 – Kristiine linnaosa

Kandidaat nr 394!

Nikolai Faist 

Valimisringkond nr 4 – Lasnamäe linnaosa

Kandidaat nr 408!

Errol Vares

Tallinn

Valimisringkond nr 5 – Mustamäe linnaosa

Kandidaat nr 419!

Karl Mattias Evisalu

Tallinn

Valimisringkond nr 7 – Pirita

Kandidaat nr 435!

Märt Põder

Tartu

Kandidaat nr 372!

 

Pakendivabadusest ajakirjas HETK

Ilmselt on paljud meist näinud pilte plastprügiga kaetud ookeaniasukatest, mis toob eriti teravalt esile tarbimiskultuuri mõju keskkonnale. Kui heita korraks pilk enda prügikasti, saabki igaüks teada, millest plastprügi peamiselt koosneb – ühekordselt kasutatavatest pakenditest ja toodetest. Üha enam mõistab igaüks, et sellises tempos me kaugele ei jõua. Kuidas teha keskkonna suhtes paremaid valikuid? Soovitusi annab pakendivabaduse aktivist ja Erakond Eestimaa Rohelised asejuht
Johanna Maria Tõugu.

Kilekott ei olegi killer-kott
Rääkides plastprügist, ei saa me üle ega ümber ühekordsetest pakenditest, mida kasutame iga päev – silme ette kangastuvad kurjakuulutavad kilekotid ja plastkõrremäed. Johanna Maria Tõugu sõnul pole probleem aga niivõrd mustvalge. “Tegelikult ei ole kilekott oma killer-koti mainet ära teeninud. Meil on komme valida süüdlane ja vastutus kogu maailma saatuse eest sellele veeretada. Nii juhtus näiteks plastkõrtega, mida võib väga vaja olla näiteks liikumisraskustega inimestele. Kilekotis ei ole iseenesest midagi halba. Tegemist on suhteliselt soodsa pakkematerjaliga, mis on vee- ja õhukindel ning sealjuures ka kerge, erinevalt näiteks klaasist ja paberist. Probleem on selles, et me kasutame plastmassi liiga palju ja see ei jõua õigesse kohta.”

Plastmassi ümbertöötlemine on Tõugu sõnul halvasti korraldatud ja tehnoloogiliselt keeruline. Mida siis teha? Maailma muutmiseks tuleb kõigepealt ikkagi ennast muuta ja sealt tasukski pihta hakata – igaühe tarbimiskäitumise muutmisest. Paljudest ühekordselt kasutatavatest toodetest saame tegelikult loobuda või need taaskasutatavate vastu välja vahetada.

Enda tarbimiskäitumist jälgiv Tõugu soovitab seda teistelgi teha. Esiteks võiksid inimesed rohkem kodus süüa teha ja turul käia. Mürgiste pakendite kogus on iga toidukorra kohta röögatult suur. Tehke süüa koos
sõprade või perega! Söömine on sotsiaalne tegevus – see ühendab ja teeb meid rõõmsaks. Üha süvenev individualism ei väljendu ainult meie toitumisharjumustes, aga ka pakendites, mida on aina rohkem.

Kas teadsid, et vahtplastist pakendiga ei tohiks kindlasti toitu
uuesti üles soojendada, sest nii lekib toitu palju kehale kahjulikke
aineid?

Värvilised plastsvammid asendage looduslikust kiust või vähemalt juba ümbertöödeldud materjalidest alternatiividega. Hüljake ühekordsed raseerijad ja raseerige vähem või vahetage raseerija metallist žiletiteraga
alternatiivi vastu. Tulemus on siledam ja sissekasvanud karvu tuleb samuti vähem. Tasub igatahes proovida! Kui tervet rehkendust ei jaksa, tee pool. Pane oma välisukse juurde korduvkasutatav poekott, kus on sees ka väiksemad kotid lahtise kauba jaoks. Nii ei lähe sul meelest ära see poodi minnes kaasa võtta. Autoga sõitjatele on sarnane nipp: hoidke poekotte autos kättesaadavas kohas.

 

Johanna Maria Tõugu: Abieluvõrdsus on küsimus sellest, kas suundume Itta või Läände

Abieluvõrdsuse küsimus paneb koalitsiooni peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas olla postsovjetlik ja küüniline Ida, või tulevikku vaatav ja inimõigusi tähistav Lääs, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised asejuht Johanna Maria Tõugu.

Kõik suuremad ja väiksemad sammud ajaloos, millega on inimõigusi laiendatud ja kinnistatud, tunduvad tagantjärele iseenesestmõistetavad ja ainuõiged. Näiteks orjanduse kaotamine, naistele valimisõiguse andmine, miinimumpalga ja töötingimuste nõuete kehtestamine näivad nii loomulikud, et on keeruline aduda tollast vastuseisu nendele “progressiivsetele” liikumistele.

Ent vastuseis oli. Ja oli tugev. Eks ole selle vastuseisu taga osaliselt inimeste vajadus turvatunde järele – ja igasugune muudatus võib lüüa turvatunde kõikuma. Teisalt aga tung kaitsta enda priviligeeritud seisust, mis tulenes nahavärvist, soost, klassist või finantsilisest võimupositsioonist.

Kui jätta kõrvale mõned koletud tagasilöögid, näiteks maailmasõdade ajal ja järel toimunud jõledused, Türgi, Ungari, Venezuela ja veel mõnede riikide langus autoritaarsusesse ning rohingade ja uiguuride vastu suunatud etniline puhastus, on üldine muster ja suundumus olnud pigem inimõiguste laiendamine ja rõhutute vabanemine.

Samamoodi on üldjoontes edenenud LGBT+ õigused. Ent palju on veel minna. Näiteks kogevad rohkem kui pooled LGBT+ noored koolis kiusamist enda seksuaalse või sooidentiteedi tõttu, nende vaimse tervise näitajad on keskmisest madalamad ja ensetappude arv kõrgem.

Abieluvõrdsusega saadaks Eesti riik selge signaali, et samast soost paarid ei ole “kehvemad”

Paljud LGBT+ inimesed tunnevad end alaväärsena. Ja praegu ütleb Eesti riik neile, et nad ONGI alaväärsed. Rakendusaktideta kooseluseadus on täielik naljanumber. Abieluvõrdsuse küsimuses kõrvale puiklevad koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Keskerakond asuvad oma väljaütlemiste ja tegevusetusega kiusajate poolele.

Loomulikult ei lahendaks abieluvõrdsuse kehtestamine kõiki LGBT+ inimeste muresid, ent sellega saadaks riik selge signaali, et on vähemuste jaoks olemas. Et samast soost paarid ei ole kuidagi kehvemad. Pealegi näitavad uuringud, et abieluvõrdsuse kehtestamise järel kasvab ühiskonna üldine tolerantsus LGBT+ inimeste suhtes, paraneb nende vaimne heaolu ja vähenevad enesetapud.

Eesti ühiskond ON valmis

Kaja ja Jüri tavapärane Eesti-ühiskond-ei-ole-valmis leelotamine on häbiväärne, sest sellega lükatakse justkui vastutus enda õlult. Enda potentsiaalsetest (homofoobsetest?) valijatest kümne küünega kinni hoides ütlevad nad samaaegselt lahti ligimesearmastusest ja eetikast. Aga ka Eesti juhtimisest kindlas joones Lääne väärtuste kursil.

Kaja ja Jüri ei ole valmis. Aga Eesti ühiskond on. Oleme otsustanud sammuda inimväärikuse, vabaduse ja võrdsuse taktis. Mitte postsovjetliku küünilisuse, tagurlikkuse ja kiusu taktis.

Seda näitas muhulgas Roheliste algatatud abieluvõrdsuse petitsioon, mis kogus rekordilised 35 805 allkirja. Koalitsioon püüab enne valimisi ebamugavat teemat vaiba alla pühkida ja lükkab petitsiooni menetlemist edasi. Aga meie ei rahuldu sellega. Sest LGBT+ inimesed elavad meie ümber nüüd ja praegu, nende vaimsed probleemid ja täiesti ebavajalik alaväärsuse tunne saadab neid nüüd ja praegu. Nad ei pea ootama, kuniks Kaja ja Jüri tunnevad, et nad on nüüd abieluvõrdsuseks “valmis”.

Praegu koguvad Rohelised (riigieelarvest mitte toetust saava erakonnana) annetusi, mille abil tuletada koalitsioonile meelde abieluvõrdsuse petitsiooni ja selle suurt toetust. Tuletada meelde nende kohustust kaitsta nõrgemaid, kaitsta meie inimväärikust ja vabadust. Tulevikuinimestele tundub abieluvõrdsus niisama iseenesestmõistetav, nagu on meile naiste valimisõigus – oleme meie ajaloo õigel poolel juba tänaste otsustega!