Abieluvõrdsuse küsimus paneb koalitsiooni peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas olla postsovjetlik ja küüniline Ida, või tulevikku vaatav ja inimõigusi tähistav Lääs, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised asejuht Johanna Maria Tõugu.
Kõik suuremad ja väiksemad sammud ajaloos, millega on inimõigusi laiendatud ja kinnistatud, tunduvad tagantjärele iseenesestmõistetavad ja ainuõiged. Näiteks orjanduse kaotamine, naistele valimisõiguse andmine, miinimumpalga ja töötingimuste nõuete kehtestamine näivad nii loomulikud, et on keeruline aduda tollast vastuseisu nendele “progressiivsetele” liikumistele.
Ent vastuseis oli. Ja oli tugev. Eks ole selle vastuseisu taga osaliselt inimeste vajadus turvatunde järele – ja igasugune muudatus võib lüüa turvatunde kõikuma. Teisalt aga tung kaitsta enda priviligeeritud seisust, mis tulenes nahavärvist, soost, klassist või finantsilisest võimupositsioonist.
Kui jätta kõrvale mõned koletud tagasilöögid, näiteks maailmasõdade ajal ja järel toimunud jõledused, Türgi, Ungari, Venezuela ja veel mõnede riikide langus autoritaarsusesse ning rohingade ja uiguuride vastu suunatud etniline puhastus, on üldine muster ja suundumus olnud pigem inimõiguste laiendamine ja rõhutute vabanemine.
Samamoodi on üldjoontes edenenud LGBT+ õigused. Ent palju on veel minna. Näiteks kogevad rohkem kui pooled LGBT+ noored koolis kiusamist enda seksuaalse või sooidentiteedi tõttu, nende vaimse tervise näitajad on keskmisest madalamad ja ensetappude arv kõrgem.
Abieluvõrdsusega saadaks Eesti riik selge signaali, et samast soost paarid ei ole “kehvemad”
Paljud LGBT+ inimesed tunnevad end alaväärsena. Ja praegu ütleb Eesti riik neile, et nad ONGI alaväärsed. Rakendusaktideta kooseluseadus on täielik naljanumber. Abieluvõrdsuse küsimuses kõrvale puiklevad koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Keskerakond asuvad oma väljaütlemiste ja tegevusetusega kiusajate poolele.
Loomulikult ei lahendaks abieluvõrdsuse kehtestamine kõiki LGBT+ inimeste muresid, ent sellega saadaks riik selge signaali, et on vähemuste jaoks olemas. Et samast soost paarid ei ole kuidagi kehvemad. Pealegi näitavad uuringud, et abieluvõrdsuse kehtestamise järel kasvab ühiskonna üldine tolerantsus LGBT+ inimeste suhtes, paraneb nende vaimne heaolu ja vähenevad enesetapud.
Eesti ühiskond ON valmis
Kaja ja Jüri tavapärane Eesti-ühiskond-ei-ole-valmis leelotamine on häbiväärne, sest sellega lükatakse justkui vastutus enda õlult. Enda potentsiaalsetest (homofoobsetest?) valijatest kümne küünega kinni hoides ütlevad nad samaaegselt lahti ligimesearmastusest ja eetikast. Aga ka Eesti juhtimisest kindlas joones Lääne väärtuste kursil.
Kaja ja Jüri ei ole valmis. Aga Eesti ühiskond on. Oleme otsustanud sammuda inimväärikuse, vabaduse ja võrdsuse taktis. Mitte postsovjetliku küünilisuse, tagurlikkuse ja kiusu taktis.
Seda näitas muhulgas Roheliste algatatud abieluvõrdsuse petitsioon, mis kogus rekordilised 35 805 allkirja. Koalitsioon püüab enne valimisi ebamugavat teemat vaiba alla pühkida ja lükkab petitsiooni menetlemist edasi. Aga meie ei rahuldu sellega. Sest LGBT+ inimesed elavad meie ümber nüüd ja praegu, nende vaimsed probleemid ja täiesti ebavajalik alaväärsuse tunne saadab neid nüüd ja praegu. Nad ei pea ootama, kuniks Kaja ja Jüri tunnevad, et nad on nüüd abieluvõrdsuseks “valmis”.
Praegu koguvad Rohelised (riigieelarvest mitte toetust saava erakonnana) annetusi, mille abil tuletada koalitsioonile meelde abieluvõrdsuse petitsiooni ja selle suurt toetust. Tuletada meelde nende kohustust kaitsta nõrgemaid, kaitsta meie inimväärikust ja vabadust. Tulevikuinimestele tundub abieluvõrdsus niisama iseenesestmõistetav, nagu on meile naiste valimisõigus – oleme meie ajaloo õigel poolel juba tänaste otsustega!
