Autor: Tobias Palm, Noorte Roheliste peasekretär
*Artikkel avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandel 23.05.2023*
Mitut ristmikku sa täna jalakäijana ületanud oled? Mitmel korral neist pidid jääma autodevoolu keskele oma liikumiskorda ootama? Kas see kogemus motiveeris sind ka edaspidi jala liikuma?
Tallinn on planeeritud autodest lähtuvalt – selles ei kahtle keegi. Kõik, kes on sattunud jalakäijana mõnd Rohepealinna läbivat magistraali ületama, teavad täpselt, millest jutt käib. Vaeslapse rolli jäetud jalakäijad ja kergliiklejad otsigu kuuerealise magistraali keskel kohta, kus neid alla ei aetaks. Turvalisust pakuvad juba standardiks kujunenud “ohutussaared”. Kristiine keskuse juures oleval ristmikul on jalakäijal neid “abiks” lausa kümmekond! Täiesti ajuvaba!
Nn ohutussaared teevad ristmiku turvalisemaks vaid paberil – reaalsuses on tegu tööriistaga, mis aitab ristmike autosõbralikumaks muuta. Tallinna jaoks on täiesti levinud praktika teadlikult jätta teed ületavad jalakäijad mitmerealiste magistraalide vahele mitmeteks minutiteks seisma. Nii võib kuluda mõne kesklinna ristmiku ületamiseks üle viie minuti. See tähendab, et viieks minutiks jäetakse koolist kodu poole liikuv laps, kepi najal liikuv eakas ja reisikohvriga turist ristmikule, samal ajal autojuhi eksimuse eest kaitset pakkumata. Kõik selleks, et äärelinna autojuhid saaksid gaas põhjas kesklinnast läbi vurada: ootajale jäetakse kingitusena vaid tolm, müra ja ohtlikud heitgaasid.
Selline planeering soodustab ja lausa nõuab rohkemate autode järele – inimlikul tasemel jääbki mulje, et elu jalakäijana on ohtlik ning turvatunne kaob, kui sind ei ümbritse kahetonnine metallkarp.
Üks näide kitsaste “ohutussaartega” palistatud magistraalist on Liivalaia tee. Selle ümbrusesse jäävad paljud ärid, kontorid ja kodud, kuid tee ületamisest on kujundatud inimeste õudusunenägu – “teisele kaldale” jõudmine on teadlikult hakitud pooleks ning ohutussaarel on vaja veeta ca minut. See aeg tuleb veeta mürarikkal ja tolmusel kuumasaarel lootes, et pea eranditult kiirust ületavad autojuhid ei väärataks ning seisjat sandistaks. Kirsiks tordil on nende paberil ohutust pakkuvate saarekeste mõõtmed, kuhu ei mahu ohutult lapsekäru ega jalgratas, kastirattast rääkimata. Arvukatele foorisüsteemi parandamist nõudvatele kirjadele vastatakse copy-paste vastustega, kuidas tsüklit ei saa autode mugavust ohverdamata parandada ning üleüldse on igasugune olukorra muutmine tehniliselt võimatu. Spinni lisab linna teade muuta Liivalaia kõrvaltänavate fooritsükleid nõnda, et need saaksid “Liivalaia tänaval toimuvate ehitustööde ajal rohkem autosid vastu võtta”. Ehk kõik “tehnilised takistused” on võimalik autoliikluse edendamiseks ületada.
Veel pool aastat tagasi arvasin naiivselt, et Rohepealinna tiitli võitmisega muutub ka linnavalitsuse suhtumine ning hakatakse aktiivselt võitlema autostumise ja autode arvu kasvuga pealinna teedel. Kahjuks tundub, et roheline mõtteviis jääb vaid linnajuhtide sõnadesse ning kogu aur läheb rohepesu projektidele. Sellest hoolimata kutsun kõiki üles (probleemide kiuste) autot trotsima ning kasutama alternatiivseid transpordiviise.
PS: Täna (23. mai) korraldatakse Pärnu mnt ja Liivalaia tee ristmikul meeleavaldus, et nõuda jalakäijatele ohutut tee ületamise võimalust.