Kõne esitas Johanna Maria Tõugu 6. oktoobril aastal 2021 Eesti Looduskaitse Seltsi sügiskonverentsil Rahvusarhiivis.
Mis on meie suurim rikkus? See on elu! Elurikkus ongi elu rikkus. Siinkohal on väga oluline meeles pidada, et loodusseadusi ei huvita see, mida lubatakse, mida räägitakse, millest unistatakse. Loodusseadusi huvitavad faktid ja päris teod. Mida meile siis räägitakse?
Meile lubatakse üldplaneeringus, et peetakse lugu igast üksikust puust ning tuleb istutada iga langetatud puu asemele võimalikult samasse kohta uus puu. Me oleme alla kirjutanud kliimakavadele ja rahvusvahelistele kokkulepetele. Meil on eesmärgid, mis mõjutavad meie kõigi elu. Tegelikkuses on meid aga petetud, sest elurikkuse sildi all teostatakse hävitustööd nii Tartu linna kui ka kogu Eesti pinnal.
Ihaste mets – väga eriliste liikidega ja suure avaliku huviga männimets, Sanatooriumi park – väärika kultuuripärandiga pargimassiiv ja Keskpark – kesklinna ebaõiglaselt vaeslapse rolli jäetud roheline saareke, mis igal ajal äärmuslikke ilmaolusid leevendab.
Need kõik on tohutu ehitussurve all ja meile räägitakse ikka veel ärimeeste ja valitsevate jõudude poolt juttu, nagu need oleksid väärtusetud alad, looduskaitsjad on hullukesed ja midagi päästa pole mõtet.
Mind kui noort inimest puudutab see isiklikult. Minu tulevikust, Eesti kultuurist ja pärandist röövitakse iga hävitustööga järjekordne osake. Mida ma oma lastele näidata saan? Kui minust saab ühel päeval noor ema, kuhu lähen oma lapsega mängima? Kuumasaarele plastmassist mänguväljakule, või mitmekesisesse ja elurikkasse parki?
Nad ütlevad meile, noortele, et ärge muretsege. Me teeme kõik korda, usaldage meid. Me lubame, et me ei vea teid alt. Pealegi, ärge olge nii pessimistlikud! Aga ma ei ütleks, et meie, noored, oleksime pessimistid. Meie oleme realistid ja me ei lähe kaasa rahva lollitamisega, sest mingile ärimehele oli see tehing parasjagu kasulik.
Ma luban, et noored ei ole rumalad ja ei lase meie kõige suuremat rikkust niisama ära anda ja klaashelmeste vastu vahetada. Meie ei anna alla. Neid, kes seda hävitustööd teevad, on alla andnud. Nemad lasevad status quol omasoodu minna, sest nad loodavad, et me langeme masendusse ja anname alla, nagu nemad on seda teinud.
Nad ütlevad meile sirge seljaga, et meie elu läheb paremaks, aga tegelikult nad ei ole meile, noortele, kindlustanud tulevikku. Meie keskkond ja meie tulevik on hävinemas ja nemad ütlevad meile, et armastavad oma lapsi üle kõige.
Meie tulevik on aina enam betooni, klaasi ja asfalti nägu. Minule aitab rohepesust. Ma ei kannata seda enam välja ja keskkond ka mitte. ,,Arendajate’’ pidev enese roheliseks maailimine on üks põhjustest, miks oleme täna kliimakriisis ja keset massilist väljasuremist. Liike sureb täna rohem välja, kui neid juurde avastatakse.
Need kõik on meie maa elanikud. Kõik liigid on meie kaasmaalased. Olgem siis nende suhtes empaatilised, sest mis toimub nendega, toimub ka meie endiga. Kogu biosfäär on võrgustik, mille osad on kõik omavahel seotud.
Olen teadlik, et mõnel inimesel ei olegi empaatiat. Sellest pole hullu, sest enesekesksus tuleb siin kasuks. Nimelt on ökosüsteemi tervis otseselt seotud meie endi tervise, heaolu ja rahakotiga. Ökosüsteemi teenused on sellised teenused, mida pakub meile keskkond oma loomulikus toimimises. Kui palju maksaks eurodesse arvestatuna päikese paistmise teenus? Värske õhu teenus? Vihma sadamise teenus? Või näiteks müra summutamise teenus?
Need summad on nii röögatult suured, et me ei suudaks neid isegi tajuda. See tähendab seda, et majanduslikult on kõige mõistlikum lasta loodusel teha oma tööd nii, nagu see on loodud. Kui see süsteem häirub, on kompensatsiooni hinnad väga kõrged. Mõelgem näiteks happevihmade hävitavale jõule, üleujutustele või põuale. Nii et loodus ei oole mingi tilu-lilu teema, vaid tõsine majanduslik küsimus.
Kuidas me siis ellu jääme? Kuidas me kestma jääme eestlastena, tartlastena, Maa elanikena? Me jääme kestma vaid siis, kui jääme kindlaks oma juurte juurde nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ärgem hävitagem oma juuri! Nii jäävad kestma meie sugupuud ja me saame Eestina oma võimsat võra edasi kasvatada.
Ja nagu ma ikka kordan – PARK JÄÄB ALLES!