Sel augustil osalesid Noored Rohelised Põhjamaade Roheliste erakondade noortekogudele mõeldud suvelaagris, mis toimus looduskaunil Ahvenamaal! Sel aastal keskendus laager Põhjamaade looduse teemale (varasemalt on teemadena läbi käinud näiteks võrdsus ja feminism ning kliimaaktivism). Laagris osalesid noored ja rohelised Soomest, Rootsist, Norrast, Ahvenamaalt, Eestist ja Lätist. Eestlaste lippu hoidsid kõrgel Lele-Marleen Suurhans ja Tobias Palm.
Laagris osalenute grupipilt Ahvenamaa parlamendi katusel
Laagris lõime häid sidemeid Põhjamaade Noorte Rohelistega ning kindlasti saame tulevikus ühiseid projekte ellu viia. Loomulikult ei puudunud suvelaagrist ka õpetlik väljund – igapäevaselt toimusid erinevad loengud ja ekskursioonid. Seminarid käsitlesid teemasid seinast seina: nii saime uusi teadmisi nii Läänemerest kui ka arhitektuurist, majandusmudelitest ja planeedi piiridest ning tutvusime Põhjamaade riikide loodust käsitleva seadusandlusega. Laagri kulminatsiooniks oli ekskursioon Ahvenamaa parlamendis Mariehamnis, mida tutvustas meile parlamendisaadik kohalikust rohelise maailmavaatega erakonnast.
Lele kirjeldas enda kogemust laagris nõnda: „See oli minu esimene projekt Noorte Rohelistega ja ma jäin ülimalt rahule. Sain palju uusi sõpru ning õppisin tohutult naaberriikide ja ka Eesti poliitika kohta…
… Loengud olid kõik suurepärased, sain teada palju uut ja huvitavat ning nippe kuidas meie iseseisvalt saame aidata kaasa looduse tervenemisele.”
Laagrist ei puudunud ka töötoad
Eesti esindajad Lele ja Tobias
Kui laagri programm kulges ilma viperusteta, siis rännak Ahvenamaale oli juba suurem seiklus. Algselt tegime plaani asuda koos lätlastega esmaspäeva hommikul Tallinn-Helsingi laevale, mille järel pidime suunduma rongiga Turu linna, kust oleks järgmine hommik läinud Turu-Ahvenamaa-Stockholmi laev. Kõik kulgeski plaanipäraselt kuni Turu sadamahotelli jõudmiseni, kus laagri peakorraldaja andis meile teada, et tugeva tormi (sama torm, mis ka Eestit, eriti Saaremaad, laastas) ja tuulte tõttu ei saa hommikune praam Mariehamni sadamas peatuda. Jäime lootma, et õhtuks torm vaibub ning saame saarele õhtuse laevaga.
Järgmise päeva õhtul kogunesime taas (seekord koos soomlastega) sadamasse, kus meid teavitati, et torm ei ole vaibunud, kuid õhkõrn lootus Mariehamnis peatumiseks on siiski olemas. Õige pea saime tormi juba omal nahal tunda, proovides laeva õõtsumisega kohaneda. Kell 1 öösel, mil kõik olid end oma kohvritega ukse ette rivistanud, kuulsime teadet, et kahjuks ei saa laev siiski tormi tõttu Mariehamnis silduda. Nüüd sõitsime laevaga Stockholmi, kust saime pöörduda tagasi Ahvenamaa suunas, mis õnneks kolmandal korral ka õnnestus. Nii pikenes meie teekond laagripaika algselt ühelt ööpäevalt kahekordseks (ligi 50h).