Riigikogu liige Anti Poolamets EKREst on korduvalt tõestanud, et väljend ,,revolutsiooniline madrus’’, mida ta aktiivselt aasta alguses kasutas inimeste kohta, kes riigikogus püüdsid tema kamraadide ajuvaba referendumit obstruktsiooniga takistada, käib tegelikult tema enda kohta. Taolist bolševistliku maiguga räusklemist kuulates pole vist kahtlust, mis parteisse oleks see mees kuulunud, kui ta oleks elanud 1917. aasta Venemaal.
Raske on kõrvalt vaadata, kui ebaõiglaselt süüdistatakse noort inimest, kes ehk natuke naiivselt lootis pidada debatti EKRE homofoobidega ja langes seeläbi nende rünnaku alla. Valus on lugeda, kuidas parlamendiliige õigustab vägivallatsejaid ja süüdistab ohvrit. Kuigi ei peaks vist imestama, kui parlamendiliikme käitumise tavatase on see, riigikogu ees aetakse inimesi auto alla ja küsitakse tõsimeeli peaministrilt, mida tema kavatseb ette võtta mustanahaliste paljunemise osas Eestis.
Poolamets esineb oma arvamusavalduses täiesti hoomamatu mõttekäiguga: „Muidugi kaitseb Vilja provokaatorit, sest LGBT liikumine ongi loomult üks suur provokatsioon, mis kukuks ilma ühiskonna irriteerimise ja ohvri mängimiseta kohe kokku.“
Kuidas seda mõista? Kui LGBT aktivistid tahavad lihtsalt ühiskonda provotseerida ja ohvrit mängida ning neil ei ole tegelikult pärismuresid, miks nad demonstratsioonidel käivad? Kui see oli nüüd tõsine mõte ja arusaamine riigikogu liikmelt, siis mul on talle ja tema valijatele üks soovitus – ärge alluge provokatsioonile! Ärge minge naiivsele noorele tütarlapsele, kelle ainuke viga on see, et ta loodab teiesuguseid ümber kasvatada, vägivaldselt kallale. Mõelge vaid, kui teie jüngrid ei allu „provokatsioonidele“, siis kukub ju LGBT liikumine kokku! Järelikult on võti just teie käes – kui te ei lase end provotseerida, siis saavutate oma eesmärgi.
Täielik farss
Ma tegelikult ei ole nii naiivne arvamaks, et kõik poolametsad ja ungarimetsad nüüd reageerivad vastavalt minu soovitatule. Nagu revolutsiooniliste madrustega, nii on ka provokaatoritega – Poolamets näitab näpuga teisele, aga endal suu suitseb nagu Iru soojuselektrijaama korsten. Kogu EKRE agenda on provotseerida, provotseerida, provotseerida.
Kirjutasin Postimehe arvamusloos 30. juunil omamoodi prohvetlikult, et Tartu keskpargi kaitseks tehtud meeleavaldus EKRE poolt saab olema totaalne farss. Nii ka lõpuks läks. Plaan oli rääkida Tartu parkidest ja sellest, kuhu tuleks ehitada SÜKU, aga lõpuks räägiti, nagu EKREle kombeks, ikka ainult sellest, kes kellega magab ja miks.
Kahtlemata hea lööklause EKREle kohalike omavalitsuste valimisteks on: „Seisame sisutühja debati eest igas omavalitsuses.“ Soovin neile jõudu sellega tegelemisel ja loodetavasti teevad valijad omad järeldused.