17. septembril väljus Tallinna sadamast umbes kell 17.30 laev nimega Viking XPRS. Selle laeva pardal oli üks kentsakas viieliikmeline moodne perekonnake. Vanemate rolli täitvad Johanna ja Laila ning nende kolm last Linda, Rico ja Aliise. Perekond Rohelised polnud aga mitte niisama varasügist Helsingit nautima minemas, vaid oli asja ka. Nimelt käisid Noored Rohelised Soome Roheliste elu kaemas, külastasid peakontorit ja puhusid ka mõndade liikmetega juttu.
Siin on Rico muljed Helsingist:
Käisin Noorte Rohelistega Soomes tutvumas Soome Rohelistega ning vaatamas, kuidas asjad käivad riigis, mis on meist 20 aastat ees.
Peab tõdema, et mind valdavad väga erinevad tunded – esmalt siiski rõõm, et Rohelised päriselt ka on prominentsed ja tegutsevad eesmärkide nimel, mida tahaks ka siinpool merd ellu viia. Helsingis näiteks 55% kodudel PUUDUB auto. Inimesed käivad jala, sõidavad ratastega või kasutavad head ühistransporti – nii see peakski olema. Siinpool Eestis aga öeldakse, et “tellige takso omale” või “kasva suureks, osta auto”.
Mind valdas ka kurbus, et me oleme Eestis justkui tardunud – võetakse maha puid ja parke, et ehitada kolakaid keset linna. Sai nähtud ka Oodi raamatukogu, kus ma tõesti mõtlesin, et kas tõesti on tegu reaalsusega. Seal olid vabas kasutuses õmblusmasinad, muusikastuudiod, 3D-printerid, kohtumisruumid, palju pinke ja niisama võimalusi olla koos sõpradega ILMA TARBIMATA.
Eestis on (eriti noortega) probleem, et peab pidevalt tarbima selleks, et koos olla – selle pärast lähevadki Pirogovi parki alaealised alkoholi jooma, noored istuvad kaubanduskeskustes ja kiirtoidurestoranides lihtsalt sellepärast, et koos olla. See on puhas ületarbimine.
Minuga jäi ka selline lause: ,,Miks on alati liiga palju meie jaoks piisav?”. Miks peame me ületarbima selleks, et tunneksime ennast rahulolevalt? Miks peab pidevalt midagi tarbima või ostma, et olla sotsiaalne? Miks ei ehitata SÜKU asemele midagi sarnast Oodi raamatukogule?
Laila võtab Helsingi kokku nõnda:
Hostel oli muidu tore ja heas asukohas, aga „hommikusöök“, mis oli tasuta, oleks võinud olemata olla. Helsingi oli tuuline aga ilus. Külma oli kerge saada. Palju jalgrattateid! Ma ei käinud muuseumis kaasas, olin liiga hõivatud.
Ma mainiks seda, kuidas nende suhtumine tuumajaama on edasi-tagasi muutunud ja nii edasi. Ja oluline on ka see fakt, et nad veidi puuetega inimeste teemadel tegelevad, kuna neil oli oluline liige ratastoolid olnud. Soome roheliste kontor on idee poolest meie unistus, kuigi võiks ehk pisut hubasemas kohas olla.
Õppisin näiteks seda, kuidas efektiivsemalt kampaaniat teha. On vaja inimesi korraldama asju, kes ei ole kandidaadid, et kandidaadid saaks kandideerimisega tegeleda. Iga kandidaat peaks ise muretsema oma sõnumite ja kampaania eest rohkem, muidugi erakonna poolt koordineeritult. Soomes on mul muidu alati tore olla.
Aliise ütleb seda:
Meeleolukas, kogemusterikas, inspireeriv – on kõik emotsioonid, mis valdasid mind pärast seda elumuutvat Soome külastust. Sõites väljamaale ei osanud ma aimatagi, mis mind ees ootab.
Juba esimesel päeval olin võlutud Helsingi särtsakast atmosfäärist. Kohtusime Coel Thomasiga, kes tutvustas meile linna. Järgmisel päeval käisime me Helsingi keskraamatukogus ja see muutis kogu mu maailmapilti. Koht, kus kõik saavad vabalt aega veeta, tegeledes millega iganes; alustades õmblemisest, lõpetades videomängudega.
Meile räägiti Soome Roheliste ajaloost ning nende tegevusest. Kuulsime nende algusest ning igas sõnas tundsin ära meid endeid. Pärast seda nädalavahetust nägin sihti ja leidsin tee, mis aitab meil selleni jõuda.
Artikli koostanud Linda Lees
