Katuserahad on riikliku eelarve üks kõige nähtavamaid osasid, millest võiks oodata vastutustundlikult valitsuselt suunist vähemalt pandeemia ajaks ühiselt seljad kokku lüüa. Selle asemel tuli otsus jagada suurim tordilõik MTÜ Elu Marsile.

See on selge deklaratsioon meie valitsuskoalitsiooni väärtustest ja hinnangutest. Praeguse valitsuskoalitsiooni avalik, ühtne ja selge poliitika on see, et number üks teema vabaühenduste ja regionaalarengu vallas on abordid. Hämmastav on asjaolu, et selline teguviis leiab kogu koalitsioonis niivõrd laialdast toetust. See on üpris õõvastav teadmine kui arvestada seda, milline kriis on paljudes teistes valdkondades ja organisatsioonides nagu meditsiinis, vaimse tervise tugiteenustes, ohvriabis ja toidupangal. Inimesed kannatavad, organisatsioonid ootavad pikisilmi väga olulistele projektidele rahastust, aga valitsus otsustas ühehäälselt, et raha läheb Poolast imporditud ideede levitamiseks, mitte füüsiliste inimeste aitamiseks.

MTÜ Elu Marss ei toeta Eesti inimeste heaolu ja kestlikkust, vaid võtab ära võimaluse tegelikku abi pakkuvatelt organisatsioonidelt. Kusjuures nimetatud MTÜ juhatuse liige tõdes ERR ühes saates, et tegelikult ei ole neil kindlat plaani toetuse kasutamiseks, mis seab nende kompetentsuse tõsiselt kahtluse alla. Üldjuhul on riikliku toetuse saamiseks vaja ette näidata ikkagi natuke enamat, kui 4 kuud tagasi korraldatud protestimarss.

Inimeste terviseotsuste ja meditsiiniliste protseduuride ideologiseerimine ja poliitiline teoretiseerimine seal ümber ei kuulu Eestisse. Abort kui selline ei ole Eestis kunagi pälvinud ulatuslikku ühiskondlikku diskussiooni nagu näiteks Iirimaal või USA lõunaosariikides. See küsimus on meie jaoks klaar — naisel peab olema kontroll enda keha üle. Siiani oleme seda niimoodi mõistnud ja soovimatute raseduste hulk on 90ndatest saati drastiliselt vähenenud — kas saaksime nüüd ühiskonnana sisukamate teemade juurde liikuda?

Tõeline abortide ennetustöö on käinud aastakümneid ning suurepäraste tulemuste eest saame tänada meie meditsiini- ja haridustöötajaid, kes tegelevad teadliku seksuaalkasvatuse pakkumisega, raseduskriisi ning lähisuhtevägivallateemalise nõustamise ja palju muuga. MTÜ Elu Marsile niivõrd suure toetuse jagamine näitab äärmist usaldamatust ja lugupidamatust selles vallas töötavate spetsialistide vastu.

Meie valitsusel on viltune arusaam vabaühenduste olulisusest tänases demokraatias. Arvatakse vist, et nende tegevus on suvaline tilu-lilu huvitegevus. Vabaühendused ja kodanikuliikumised on kriitilise tähtsusega rahvast esindav jõud ning nende tegevust tuleb tõsiselt võtta. Sageli osutavad sellised organisatsioonid riigile taolisi teenuseid, milleta ühiskond ei suudakski enam elu ette kujutada. 4 kuud tagasi asutatud hiigeltoetuse saaja MTÜ Elu Marss ei kuulu selliste kullast kallimate organisatsioonide hulka.

Kui eksisteerib aeg katuserahade jagamise ära jätmiseks ja ümber suunamiseks, siis võib-olla on see praegu, kui on keeruline pandeemiaperiood.

Oleme järjest näinud, kuidas valitsuserakonnad tõstatavad erakordselt lõhestavaid teemasid. Kes vaatlevad poliitikat kui pidevate konfliktide loomise teatrit, võivad näha seda, kuidas arutelud maksumäärade või regionaalarengu kohta on sujuvalt asendatud vaevu varjatult imporditud võõraste ja lahendamatute etendustega. Kõik, kes jaksavad veel riigi pärast muret tunda, on praeguseks aru saanud, et LGBT+ ja abordiõiguste trummi tagumine on loonud näiliselt püsiva valijagrupi, mis kõigub kuskil 13 ja 17 protsendi toetuse vahel. Kui sa oled EKRE juhtkonnas, on sulle töökoht pikaks ajaks kindel, vähemalt seniks kuni neid konflikte ülal hoiad. Nende teemade ühisjoon on see, et väga keeruline on leida ühist reaalsust, mille põhjal neid
lahendama hakata — inimõigused on osa ühiskonna jaoks sama pühad kui paleokonservatiivsed kiriklikud väärtused on seda teistele. Kompromissi leidmine on taotluslikult raske, eriti kui näidatakse kogu kemplust pideva nullsummamänguna. See ongi rahva lõhestamine ja sellest poliitilise kapitali teenimine.

Keskmine EKRE valija tunneb siirast muret Eesti rahva käekäigu ja tuleviku pärast. Meie kestlikkus heitlikus maailmas on paikapidav probleem, mida peab tõsiselt võtma. Ideeliselt ehitati seda Eestit meile — noortele ja meie lastele ja lastelastele. Eesti inimesed on palju vaeva näinud, et nende lastel põlvest-põlve oleks võimalikult hea elu. Palju me sellest täna valitsuselt kuuleme? Alles on jäänud konfliktid ja lühinägelik poliitika.

Katuserahade ideoloogiline jagamine on küüniline pandeemia ajal, kus sotsiaalvaldkond on erakordselt suure pinge all. See töötab vastu valitsuse poliitikale sotsiaalvaldkonnas, sest iga sent vastuolulisele organisatsioonile süvendab konflikti, mida lahendada ei olegi võimalik. Praegusel ajal võiks katuserahad erandkorras üldse ära jätta või aidata riskirühmades inimesi prominentsemalt. MTÜ Elu Marss on maininud, et nad soovivad elu väärtustada selle algusest surmani. Hetkel on hooldekodud enneolematult raskes olukorras — sotsiaalne isolatsioon on tõsise tervisliku kahjuga. Äkki sooviksid nad annetada raha juba olemasolevate elude paremaks
muutmiseks?

Pikka aega ei võtnud ma väga tõsiselt seda arvamust, et meie riigi valitsus prooviks omaenda rahvast lõhestada, ent nüüd karjub see tõde meile kõigile näkku. Kui paljud meist on sel aastal sattunud vaidlustesse pereliikmete või lähedastega, kellega äkitselt tundub võimatu ühist keelt leida? Meediat jälgides tundub, nagu oleks konflikt üksnes erinevat parteisümboolikat kandvate inimeste vahel, aga see on vaid jäämäe nähtav osa — nagu kardetavasti paljud ka pühade ajal kogeda saavad. Vaevalt taolises pingelises olukorras meenub, kuidas 2019. aastal koalitsiooni luues lubati meile sallivamat ja sidusamat riiki. Optimistid arvasid, et see oli üks tingimustest,
tänu millele Jüri Ratas lepingule alla kirjutas ja sellise riski võttis. Valitsuse kollektiivne hilisem tegevus näitab midagi muud.