Noored Rohelised Ahvenamaal

aug. 30, 2023

Sel augustil osalesid Noored Rohelised Põhjamaade Roheliste erakondade noortekogudele mõeldud suvelaagris, mis toimus looduskaunil Ahvenamaal! Sel aastal keskendus laager Põhjamaade looduse teemale (varasemalt on teemadena läbi käinud näiteks võrdsus ja feminism ning kliimaaktivism).  Laagris osalesid noored ja rohelised Soomest, Rootsist, Norrast, Ahvenamaalt, Eestist ja Lätist. Eestlaste lippu hoidsid kõrgel Lele-Marleen Suurhans ja Tobias Palm.

Laagris osalejate grupipilt

Laagris osalenute grupipilt Ahvenamaa parlamendi katusel

Laagris lõime häid sidemeid Põhjamaade Noorte Rohelistega ning kindlasti saame tulevikus ühiseid projekte ellu viia. Loomulikult ei puudunud suvelaagrist ka õpetlik väljund –  igapäevaselt toimusid erinevad loengud ja ekskursioonid. Seminarid käsitlesid teemasid seinast seina: nii saime uusi teadmisi nii Läänemerest kui ka arhitektuurist, majandusmudelitest ja planeedi piiridest ning tutvusime Põhjamaade riikide loodust käsitleva seadusandlusega. Laagri kulminatsiooniks oli ekskursioon Ahvenamaa parlamendis Mariehamnis, mida tutvustas meile parlamendisaadik kohalikust rohelise maailmavaatega erakonnast. 

Lele kirjeldas enda kogemust laagris nõnda: „See oli minu esimene projekt Noorte Rohelistega ja ma jäin ülimalt rahule. Sain palju uusi sõpru ning õppisin tohutult naaberriikide ja ka Eesti poliitika kohta…

… Loengud olid kõik suurepärased, sain teada palju uut ja huvitavat ning nippe kuidas meie iseseisvalt saame aidata kaasa looduse tervenemisele.”

Töötoad

Laagrist ei puudunud ka töötoad

Lele ja Tobias

Eesti esindajad Lele ja Tobias

Kui laagri programm kulges ilma viperusteta, siis rännak Ahvenamaale oli juba suurem seiklus. Algselt tegime plaani asuda koos lätlastega esmaspäeva hommikul Tallinn-Helsingi laevale, mille järel pidime suunduma rongiga Turu linna, kust oleks järgmine hommik läinud Turu-Ahvenamaa-Stockholmi laev. Kõik kulgeski plaanipäraselt kuni Turu sadamahotelli jõudmiseni, kus laagri peakorraldaja andis meile teada, et tugeva tormi (sama torm, mis ka Eestit, eriti Saaremaad, laastas) ja tuulte tõttu ei saa hommikune praam Mariehamni sadamas peatuda. Jäime lootma, et õhtuks torm vaibub ning saame saarele õhtuse laevaga. 

Järgmise päeva õhtul kogunesime taas (seekord koos soomlastega) sadamasse, kus meid teavitati, et torm ei ole vaibunud, kuid õhkõrn lootus Mariehamnis peatumiseks on siiski olemas. Õige pea saime tormi juba omal nahal tunda, proovides laeva õõtsumisega kohaneda. Kell 1 öösel, mil kõik olid end oma kohvritega ukse ette rivistanud, kuulsime teadet, et kahjuks ei saa laev siiski tormi tõttu Mariehamnis silduda. Nüüd sõitsime laevaga Stockholmi, kust saime pöörduda tagasi Ahvenamaa suunas, mis õnneks kolmandal korral ka õnnestus. Nii pikenes meie teekond laagripaika algselt ühelt ööpäevalt kahekordseks (ligi 50h).

Kõik teed viivad ohusaarele?

mai 23, 2023

Autor: Tobias Palm, Noorte Roheliste peasekretär

*Artikkel avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandel 23.05.2023*

 

Mitut ristmikku sa täna jalakäijana ületanud oled? Mitmel korral neist pidid jääma autodevoolu keskele oma liikumiskorda ootama? Kas see kogemus motiveeris sind ka edaspidi jala liikuma?

Tallinn on planeeritud autodest lähtuvalt – selles ei kahtle keegi. Kõik, kes on sattunud jalakäijana mõnd Rohepealinna läbivat magistraali ületama, teavad täpselt, millest jutt käib. Vaeslapse rolli jäetud jalakäijad ja kergliiklejad otsigu kuuerealise magistraali keskel kohta, kus neid alla ei aetaks. Turvalisust pakuvad juba standardiks kujunenud “ohutussaared”. Kristiine keskuse juures oleval ristmikul on jalakäijal neid “abiks” lausa kümmekond! Täiesti ajuvaba!

Nn ohutussaared teevad ristmiku turvalisemaks vaid paberil – reaalsuses on tegu tööriistaga, mis aitab ristmike autosõbralikumaks muuta. Tallinna jaoks on täiesti levinud praktika teadlikult jätta teed ületavad jalakäijad mitmerealiste magistraalide vahele mitmeteks minutiteks seisma. Nii võib kuluda mõne kesklinna ristmiku ületamiseks üle viie minuti. See tähendab, et viieks minutiks jäetakse koolist kodu poole liikuv laps, kepi najal liikuv eakas ja reisikohvriga turist ristmikule, samal ajal autojuhi eksimuse eest kaitset pakkumata. Kõik selleks, et äärelinna autojuhid saaksid gaas põhjas kesklinnast läbi vurada: ootajale jäetakse kingitusena vaid tolm, müra ja ohtlikud heitgaasid.

Selline planeering soodustab ja lausa nõuab rohkemate autode järele – inimlikul tasemel jääbki mulje, et elu jalakäijana on ohtlik ning turvatunne kaob, kui sind ei ümbritse kahetonnine metallkarp.

Üks näide kitsaste “ohutussaartega” palistatud magistraalist on Liivalaia tee. Selle ümbrusesse jäävad paljud ärid, kontorid ja kodud, kuid tee ületamisest on kujundatud inimeste õudusunenägu – “teisele kaldale” jõudmine on teadlikult hakitud pooleks ning ohutussaarel on vaja veeta ca minut. See aeg tuleb veeta mürarikkal ja tolmusel kuumasaarel lootes, et pea eranditult kiirust ületavad autojuhid ei väärataks ning seisjat sandistaks. Kirsiks tordil on nende paberil ohutust pakkuvate saarekeste mõõtmed, kuhu ei mahu ohutult lapsekäru ega jalgratas, kastirattast rääkimata. Arvukatele foorisüsteemi parandamist nõudvatele kirjadele vastatakse copy-paste vastustega, kuidas tsüklit ei saa autode mugavust ohverdamata parandada ning üleüldse on igasugune olukorra muutmine tehniliselt võimatu. Spinni lisab linna teade muuta Liivalaia kõrvaltänavate fooritsükleid nõnda, et need saaksid “Liivalaia tänaval toimuvate ehitustööde ajal rohkem autosid vastu võtta”. Ehk kõik “tehnilised takistused” on võimalik autoliikluse edendamiseks ületada.

Veel pool aastat tagasi arvasin naiivselt, et Rohepealinna tiitli võitmisega muutub ka linnavalitsuse suhtumine ning hakatakse aktiivselt võitlema autostumise ja autode arvu kasvuga pealinna teedel. Kahjuks tundub, et roheline mõtteviis jääb vaid linnajuhtide sõnadesse ning kogu aur läheb rohepesu projektidele. Sellest hoolimata kutsun kõiki üles (probleemide kiuste) autot trotsima ning kasutama alternatiivseid transpordiviise.

PS: Täna (23. mai) korraldatakse Pärnu mnt ja Liivalaia tee ristmikul meeleavaldus, et nõuda jalakäijatele ohutut tee ületamise võimalust.

Kväär inimesed Eestis väärivad paremat!

veebr. 25, 2023

Autor: Tobias Palm, Noorte Roheliste peasekretär

 

Esimesel veebruaril võttis Soome Eduskunta vastu paljude soomlaste jaoks kauaoodatud seaduse – transsoolised inimesed saavad Soomes nüüd muuta oma soomarkerit ilma arstitõendita. Millal saavad Eesti LGBT+ inimesed samad võimalused, mis põhjanaabritel?

Uues seaduses kaotati oma juriidilise soo muutmiseks, varem vajalikud olnud, arstitõend kui ka viljatuse nõue. See on suur ja paljude soomlaste elu parandav seadusemuudatus. Peale soomlaste on põhjust rõõmustada ka sloveenlastel, sest alates veebruarist sai Sloveeniast ametlikult esimene Ida-Euroopa riik, kus kehtib sooneutraalne abielu definitsioon. Millal saavad eestlased uhkusega öelda, et ka meie kodumaal seisab parlament kõigi inimeste eest?

Tõsi, ka siin on kväär õiguste olukord uuel aastal paranenud, kuid seda vaid tänu pikale kohtuvaidlusele kooseluseaduse järjekordse seaduseaugu üle. Riigikohtu otsus kohustada kooselulepingute märkimine rahvastikuregistrisse ja siseministri otsus lubada koosellunud paaridel võtta ühine perekonnanimi on loomulikult väga tervitatud, kuid me peame aastal 2023 nõudma enamat! Kui kooseluseadus oli oma vastu võtmise hetkel (8 aastat tagasi!) vägagi progressiivne ja hea viis valmistada Eesti ühiskonda ette abieluvõrdsuseks, siis nüüd on see aeg käes.

Veel kurvem on olukord Eestis elavate transsooliste inimestega – transsoolisust käsitletakse ikka, ajale jalgu jäänud määrustes, psüühikahäirena ning tee soolise tunnustamise ja keha korrigeerimiseni on pikk ja konarlik. See protsess kestab vähemalt poolteist aastat (pahatihti mitu aastat) ning nõuab tohutult ressurssi, et läbi käia bürokraatia kadalipp –  selle protsessi käigus tuleb esineda nii arstliku erikomisjoni, psühhiaatrite, KOVi ametnike ees kui ka saada isiklik luba tervise- ja tööministrilt. Protsessi keerukuse tõttu jäävad mitmed transsoolised inimesed abita, mis avaldub väga kurvas transsooliste noorte enesevigastusstatistikas: pea pooled neist on proovinud endalt elu võtta. Paremad lahendused on juba ammu välja töötatud ja mitmel pool kasutuses, vaja on kõigest poliitilist tahet, et need ka meie seadusandlusesse kirjutataks. 

Nii nagu iga inimene on oma vajaduste ja omaduste poolest erinev ja vajab isiklikku lähenemist, vajavad seda ka kväär inimesed. Eesti peab tagama LGBT+ inimestele kõige parem seadusandlik praktika, mis lõpuks tagab põhiseaduses mainitud perekonna kaitse ja isikliku vabaduse. 

Selleks nõuame, et Eestis oleks tagatud:

  1. Dokumentidel mittebinaarne soomarkeri võimalus ning riikliku soomarkeri muutmine peab olema lihtne ja kiire toiming.
  2. Transsoolistele inimestele kõige parem seadusandlik praktika, mis arvestab nende vajadustega. Selleks on vaja Eestis vastu võtta värskeim rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-11) ning tagada vastavate meditsiiniliste spetsialistide olemasolu. 
  3. Sooneutraalne abielu definitsioon.

Kahjuks ei ole praegune Riigikogu koosseis suutnud avalikkuse survest hoolimata vajalike seaduseid vastu võtta ning tuleb loota järgmistele rahvasaadikutele. Sellest ka üleskutse – head inimesed, palun valige 5. märtsil progressiivne jõud parlamenti, kes võitleb kompromissitult nende põhimõtete eest. Vote Green!