Rohelised linnaosad hoiavad südame tervena

Mida rohelisem on elukeskkond või mida rohkem haljastust lisatakse, seda parem on ümbruskonna elanike südametervis, selgub värskest uuringust.

Tänavate ja linnaosade rohelisemaks muutmisel on palju eeliseid. Miamis tehtud uuringus taheti aga teada saada, kas rohelusel on seos südamehaiguste esinemissagedusega. Teadlased uurisid ka seda, kas taimede juurdeistutamisega kaasneks aja jooksul südamehaiguste vähenemine.

Nii võetigi aastatel 2011 ja 2016 ette enam kui 240 000 üle 65aastase inimese südametervise andmed, analüüsiti nende elupiirkonna taimkatte hulka, sissetulekuid, jalgsi liikumise võimalusi ja võrreldi haigestumist südame isheemiatõppe, kõrgvererõhutõppe, infarkti jne. Nende aastate jooksul viis kohalik omavalitsus läbi suuremat sorti puudeistutuse programmi ning seega muutusid paljude inimeste elukohad rohelisemaks. Uuringu autor dr William Aitken Miami ülikoolist selgitas, et südamehaigusi oli selgelt vähem just rohelistes, paljude puudega piirkondades, kuid natuke üllatav oli ehk see, et südametervis paranes ka neis piirkondades, kuhu alles hiljuti oli rohkem puid istutatud. Tähelepanuväärne on, et olukorra paranemine toimus vaid viie aastaga, mis on positiivse keskkonnamõju saavutamiseks suhteliselt lühike aeg.

Võrreldes väheste puudega piirkondadega on väga roheliste piirkondade elanikel 16% väiksem tõenäosus uute kardiovaskulaarsete seisundite tekkeks. Pea sama palju langes nende risk, kes elasid piirkondades, kuhu mõned aastad tagasi palju puid juurde istutati ja haljastust parandati.

Dr Aitken arvas, et parema südametervise taga võib olla rohelisemate piirkondade elanike soov olla rohkem väljas ja kokkupuutes loodusega, nende madalam stressitase, roheluse pakutav kaitse müra ja õhusaaste eest. Puude istutamine ja linnaosade haljastamine omab mitmeid eeliseid ning pakub suhteliselt odavaid võimalusi tervise ja heaolu parandamiseks paljudes olukordades. Ta pakkus välja, et kui ühe südameinfarkti ravile kulunud summa eest istutada 100 elanikuga naabruskonda puid, siis võib see nende seas ära hoida kümme uut südamehaiguse juhtu.

Uuringut tutvustati Euroopa Kardioloogide Seltsi ESC kongressil.
Avaldatud nädalalehes Terviseleht, allikas: EurekAlert

Pakendivabadusest ajakirjas HETK

Ilmselt on paljud meist näinud pilte plastprügiga kaetud ookeaniasukatest, mis toob eriti teravalt esile tarbimiskultuuri mõju keskkonnale. Kui heita korraks pilk enda prügikasti, saabki igaüks teada, millest plastprügi peamiselt koosneb – ühekordselt kasutatavatest pakenditest ja toodetest. Üha enam mõistab igaüks, et sellises tempos me kaugele ei jõua. Kuidas teha keskkonna suhtes paremaid valikuid? Soovitusi annab pakendivabaduse aktivist ja Erakond Eestimaa Rohelised asejuht
Johanna Maria Tõugu.

Kilekott ei olegi killer-kott
Rääkides plastprügist, ei saa me üle ega ümber ühekordsetest pakenditest, mida kasutame iga päev – silme ette kangastuvad kurjakuulutavad kilekotid ja plastkõrremäed. Johanna Maria Tõugu sõnul pole probleem aga niivõrd mustvalge. “Tegelikult ei ole kilekott oma killer-koti mainet ära teeninud. Meil on komme valida süüdlane ja vastutus kogu maailma saatuse eest sellele veeretada. Nii juhtus näiteks plastkõrtega, mida võib väga vaja olla näiteks liikumisraskustega inimestele. Kilekotis ei ole iseenesest midagi halba. Tegemist on suhteliselt soodsa pakkematerjaliga, mis on vee- ja õhukindel ning sealjuures ka kerge, erinevalt näiteks klaasist ja paberist. Probleem on selles, et me kasutame plastmassi liiga palju ja see ei jõua õigesse kohta.”

Plastmassi ümbertöötlemine on Tõugu sõnul halvasti korraldatud ja tehnoloogiliselt keeruline. Mida siis teha? Maailma muutmiseks tuleb kõigepealt ikkagi ennast muuta ja sealt tasukski pihta hakata – igaühe tarbimiskäitumise muutmisest. Paljudest ühekordselt kasutatavatest toodetest saame tegelikult loobuda või need taaskasutatavate vastu välja vahetada.

Enda tarbimiskäitumist jälgiv Tõugu soovitab seda teistelgi teha. Esiteks võiksid inimesed rohkem kodus süüa teha ja turul käia. Mürgiste pakendite kogus on iga toidukorra kohta röögatult suur. Tehke süüa koos
sõprade või perega! Söömine on sotsiaalne tegevus – see ühendab ja teeb meid rõõmsaks. Üha süvenev individualism ei väljendu ainult meie toitumisharjumustes, aga ka pakendites, mida on aina rohkem.

Kas teadsid, et vahtplastist pakendiga ei tohiks kindlasti toitu
uuesti üles soojendada, sest nii lekib toitu palju kehale kahjulikke
aineid?

Värvilised plastsvammid asendage looduslikust kiust või vähemalt juba ümbertöödeldud materjalidest alternatiividega. Hüljake ühekordsed raseerijad ja raseerige vähem või vahetage raseerija metallist žiletiteraga
alternatiivi vastu. Tulemus on siledam ja sissekasvanud karvu tuleb samuti vähem. Tasub igatahes proovida! Kui tervet rehkendust ei jaksa, tee pool. Pane oma välisukse juurde korduvkasutatav poekott, kus on sees ka väiksemad kotid lahtise kauba jaoks. Nii ei lähe sul meelest ära see poodi minnes kaasa võtta. Autoga sõitjatele on sarnane nipp: hoidke poekotte autos kättesaadavas kohas.

 

Septembri silmapaistev noor roheline on Rico

Septembris pälvis silmapaistva noore rohelise tiitli meie legendaarne liige Rico Romeo. 👏 Kingituseks sai ta meie toetajalt JustHemp poelt 10% CBD-õli toidulisandi. Head katsetamist!

Rico on liitumisest saati paistnud eredalt silma kui ambitsioonikas, empaatiline, visa ja sügavalt motiveeritud noor. Meie oleme Ricot märganud – kahtlemata ei jää see märkamata ka ülejäänud maailmal! ✊


1) Üks kultuurisoovitus meie jälgijatele? ,,Mina soovitaksin kindlasti kohe-kohe algavat Festhearti 🙂 Seal on võimalik näha nii suure varieeruvusega LGBTQ+ filme ning kindlasti pakub ülimalt palju meelelahutust.”


2) Too välja üks sulle oluline tsitaat! ,,Üks minule oluline mõte on: “You wanna know what scares people? Success. When you don’t make moves and you don’t climb up the ladder, everybody loves you because you’re not competition.” – Nicki Minaj⚡, mis tähendab minu jaoks seda, et sinu eluteel on alati keegi, kellele sa ei meeldi ja kes sinust puhtalt kadedusest arvab halvasti – kasvõi alateadlikult. Mul on alati kahju inimestest, kellele ma ei meeldi, kuna ma näen nendes seda sisemist viha ja kadedust, et mina olen nendest parem. Ma teen täpselt seda, mida ma tahan ning ei pööra tähelepanu neile, kes seda ei vääri. 🙂

Fotol on Rico, Aliise, Linda ja Johanna poseerimas Helsingi loodusmuuseumis.

 

Noored Rohelised külastasid kolleege Helsingis

17. septembril väljus Tallinna sadamast umbes kell 17.30 laev nimega Viking XPRS. Selle laeva pardal oli üks kentsakas viieliikmeline moodne perekonnake. Vanemate rolli täitvad Johanna ja Laila ning nende kolm last Linda, Rico ja Aliise. Perekond Rohelised polnud aga mitte niisama varasügist Helsingit nautima minemas, vaid oli asja ka. Nimelt käisid Noored Rohelised Soome Roheliste elu kaemas, külastasid peakontorit ja puhusid ka mõndade liikmetega juttu.

Siin on Rico muljed Helsingist:
Käisin Noorte Rohelistega Soomes tutvumas Soome Rohelistega ning vaatamas, kuidas asjad käivad riigis, mis on meist 20 aastat ees.

Peab tõdema, et mind valdavad väga erinevad tunded – esmalt siiski rõõm, et Rohelised päriselt ka on prominentsed ja tegutsevad eesmärkide nimel, mida tahaks ka siinpool merd ellu viia. Helsingis näiteks 55% kodudel PUUDUB auto. Inimesed käivad jala, sõidavad ratastega või kasutavad head ühistransporti – nii see peakski olema. Siinpool Eestis aga öeldakse, et “tellige takso omale” või “kasva suureks, osta auto”.

Mind valdas ka kurbus, et me oleme Eestis justkui tardunud – võetakse maha puid ja parke, et ehitada kolakaid keset linna. Sai nähtud ka Oodi raamatukogu, kus ma tõesti mõtlesin, et kas tõesti on tegu reaalsusega. Seal olid vabas kasutuses õmblusmasinad, muusikastuudiod, 3D-printerid, kohtumisruumid, palju pinke ja niisama võimalusi olla koos sõpradega ILMA TARBIMATA.

Eestis on (eriti noortega) probleem, et peab pidevalt tarbima selleks, et koos olla – selle pärast lähevadki Pirogovi parki alaealised alkoholi jooma, noored istuvad kaubanduskeskustes ja kiirtoidurestoranides lihtsalt sellepärast, et koos olla. See on puhas ületarbimine.

Minuga jäi ka selline lause: ,,Miks on alati liiga palju meie jaoks piisav?”. Miks peame me ületarbima selleks, et tunneksime ennast rahulolevalt? Miks peab pidevalt midagi tarbima või ostma, et olla sotsiaalne? Miks ei ehitata SÜKU asemele midagi sarnast Oodi raamatukogule?



Laila võtab Helsingi kokku nõnda:

Hostel oli muidu tore ja heas asukohas, aga „hommikusöök“, mis oli tasuta, oleks võinud olemata olla. Helsingi oli tuuline aga ilus. Külma oli kerge saada. Palju jalgrattateid! Ma ei käinud muuseumis kaasas, olin liiga hõivatud.

Ma mainiks seda, kuidas nende suhtumine tuumajaama on edasi-tagasi muutunud ja nii edasi. Ja oluline on ka see fakt, et nad veidi puuetega inimeste teemadel tegelevad, kuna neil oli oluline liige ratastoolid olnud. Soome roheliste kontor on idee poolest meie unistus, kuigi võiks ehk pisut hubasemas kohas olla.

Õppisin näiteks seda, kuidas efektiivsemalt kampaaniat teha. On vaja inimesi korraldama asju, kes ei ole kandidaadid, et kandidaadid saaks kandideerimisega tegeleda. Iga kandidaat peaks ise muretsema oma sõnumite ja kampaania eest rohkem, muidugi erakonna poolt koordineeritult. Soomes on mul muidu alati tore olla.



Aliise ütleb seda:

Meeleolukas, kogemusterikas, inspireeriv – on kõik emotsioonid, mis valdasid mind pärast seda elumuutvat Soome külastust. Sõites väljamaale ei osanud ma aimatagi, mis mind ees ootab.

Juba esimesel päeval olin võlutud Helsingi särtsakast atmosfäärist. Kohtusime Coel Thomasiga, kes tutvustas meile linna. Järgmisel päeval käisime me Helsingi keskraamatukogus ja see muutis kogu mu maailmapilti. Koht, kus kõik saavad vabalt aega veeta, tegeledes millega iganes; alustades õmblemisest, lõpetades videomängudega.

Meile räägiti Soome Roheliste ajaloost ning nende tegevusest. Kuulsime nende algusest ning igas sõnas tundsin ära meid endeid. Pärast seda nädalavahetust nägin sihti ja leidsin tee, mis aitab meil selleni jõuda.


Artikli koostanud Linda Lees

Johanna Maria Tõugu: Abieluvõrdsus on küsimus sellest, kas suundume Itta või Läände

Abieluvõrdsuse küsimus paneb koalitsiooni peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas olla postsovjetlik ja küüniline Ida, või tulevikku vaatav ja inimõigusi tähistav Lääs, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised asejuht Johanna Maria Tõugu.

Kõik suuremad ja väiksemad sammud ajaloos, millega on inimõigusi laiendatud ja kinnistatud, tunduvad tagantjärele iseenesestmõistetavad ja ainuõiged. Näiteks orjanduse kaotamine, naistele valimisõiguse andmine, miinimumpalga ja töötingimuste nõuete kehtestamine näivad nii loomulikud, et on keeruline aduda tollast vastuseisu nendele “progressiivsetele” liikumistele.

Ent vastuseis oli. Ja oli tugev. Eks ole selle vastuseisu taga osaliselt inimeste vajadus turvatunde järele – ja igasugune muudatus võib lüüa turvatunde kõikuma. Teisalt aga tung kaitsta enda priviligeeritud seisust, mis tulenes nahavärvist, soost, klassist või finantsilisest võimupositsioonist.

Kui jätta kõrvale mõned koletud tagasilöögid, näiteks maailmasõdade ajal ja järel toimunud jõledused, Türgi, Ungari, Venezuela ja veel mõnede riikide langus autoritaarsusesse ning rohingade ja uiguuride vastu suunatud etniline puhastus, on üldine muster ja suundumus olnud pigem inimõiguste laiendamine ja rõhutute vabanemine.

Samamoodi on üldjoontes edenenud LGBT+ õigused. Ent palju on veel minna. Näiteks kogevad rohkem kui pooled LGBT+ noored koolis kiusamist enda seksuaalse või sooidentiteedi tõttu, nende vaimse tervise näitajad on keskmisest madalamad ja ensetappude arv kõrgem.

Abieluvõrdsusega saadaks Eesti riik selge signaali, et samast soost paarid ei ole “kehvemad”

Paljud LGBT+ inimesed tunnevad end alaväärsena. Ja praegu ütleb Eesti riik neile, et nad ONGI alaväärsed. Rakendusaktideta kooseluseadus on täielik naljanumber. Abieluvõrdsuse küsimuses kõrvale puiklevad koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Keskerakond asuvad oma väljaütlemiste ja tegevusetusega kiusajate poolele.

Loomulikult ei lahendaks abieluvõrdsuse kehtestamine kõiki LGBT+ inimeste muresid, ent sellega saadaks riik selge signaali, et on vähemuste jaoks olemas. Et samast soost paarid ei ole kuidagi kehvemad. Pealegi näitavad uuringud, et abieluvõrdsuse kehtestamise järel kasvab ühiskonna üldine tolerantsus LGBT+ inimeste suhtes, paraneb nende vaimne heaolu ja vähenevad enesetapud.

Eesti ühiskond ON valmis

Kaja ja Jüri tavapärane Eesti-ühiskond-ei-ole-valmis leelotamine on häbiväärne, sest sellega lükatakse justkui vastutus enda õlult. Enda potentsiaalsetest (homofoobsetest?) valijatest kümne küünega kinni hoides ütlevad nad samaaegselt lahti ligimesearmastusest ja eetikast. Aga ka Eesti juhtimisest kindlas joones Lääne väärtuste kursil.

Kaja ja Jüri ei ole valmis. Aga Eesti ühiskond on. Oleme otsustanud sammuda inimväärikuse, vabaduse ja võrdsuse taktis. Mitte postsovjetliku küünilisuse, tagurlikkuse ja kiusu taktis.

Seda näitas muhulgas Roheliste algatatud abieluvõrdsuse petitsioon, mis kogus rekordilised 35 805 allkirja. Koalitsioon püüab enne valimisi ebamugavat teemat vaiba alla pühkida ja lükkab petitsiooni menetlemist edasi. Aga meie ei rahuldu sellega. Sest LGBT+ inimesed elavad meie ümber nüüd ja praegu, nende vaimsed probleemid ja täiesti ebavajalik alaväärsuse tunne saadab neid nüüd ja praegu. Nad ei pea ootama, kuniks Kaja ja Jüri tunnevad, et nad on nüüd abieluvõrdsuseks “valmis”.

Praegu koguvad Rohelised (riigieelarvest mitte toetust saava erakonnana) annetusi, mille abil tuletada koalitsioonile meelde abieluvõrdsuse petitsiooni ja selle suurt toetust. Tuletada meelde nende kohustust kaitsta nõrgemaid, kaitsta meie inimväärikust ja vabadust. Tulevikuinimestele tundub abieluvõrdsus niisama iseenesestmõistetav, nagu on meile naiste valimisõigus – oleme meie ajaloo õigel poolel juba tänaste otsustega!

Heigo Ott Kübar: Riigi kontroll kanepituru üle tooks miljonite eurode voolu kuritegevusest riigikassasse

Sarnaselt maksupoliitikat ümbritsevatele põhimõtetele on aegunud ka arusaamad narkootikumidest ja nende tarbijatest. Noorte roheliste arvates tuleb Eestis tõsiselt kaaluda kanepi legaliseerimist. Kanepi tarbimine on eriti noorte seas jätkuvalt kasvutrendis. Tervise arengu instituudi raporti kohaselt tarvitas 2019. aastal vähemalt korra aasta jooksul kanepit 17% noortest. Kanepi kättesaadavus on absurdselt lihtne ja väide, et legaliseerimise korral toimuks hüppeline tõus tarbijate seas, pole reaalne.

Kui palju peab tarvitajate arv suurenema, enne kui riik on valmis võtma vastutuse turu eest ning kaitsma oma inimesi? Kanepit ostval isikul ei ole hetkel mitte mingit kontrolli aine kvaliteedi ega puhtuse üle. Olukorras, kus üha enam inimesi tunneb huvi kanepi proovimise vastu ja tarbijate hulk suureneb kiirelt, on riigil kohustus reguleerida turgu.

Eriti halvas seisus on inimesed, kes tarvitavad kanepit meditsiinilistel põhjustel. On tõestatud, et kanep võib leevendada kroonilisi valusid, aidata võidelda alkoholismiga, vaigistada depressiooni jne. Ravikanepi taotlemine Eestis on keeruline protsess ja abivajajad peavad seda praegu ostma mustalt turult.

Nõustume osaliselt kesknoorte võrdlusega, et kanep on tihti hüppelaud kangemate ja ohtlikumate narkootikumide proovimiseni – kuid seda ainult praeguses süsteemis. Väheste eranditega on tõenäoliselt igal kanepidiileril pakkuda ka tugevamaid narkootikume. Kontrollitud turul ei saa tekkida olukorda, kus kanepit ostes üritab müüja sulle samal ajal ka mingeid muid narkootilisi aineid maha parseldada või poolmuidu proovimiseks anda. On ju absurdne mõelda, et poest alkoholi soetades saab osta ka kokaiini, LSD-d või fentanüüli.

Riigi kontroll kanepituru üle ei ole Eestis hädavajalik ainult tarbija kaitseks, vaid tooks miljonite eurode voolu kuritegevusest riigikassasse. Selle raha eest oleks meil võimalik tegeleda kangemate narkootikumide sõltlastega, alkohoolikutega või suunata raha laste huviharidusse.