Abieluvõrdsuse küsimus paneb koalitsiooni peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas olla postsovjetlik ja küüniline Ida, või tulevikku vaatav ja inimõigusi tähistav Lääs, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised asejuht Johanna Maria Tõugu.
Kõik suuremad ja väiksemad sammud ajaloos, millega on inimõigusi laiendatud ja kinnistatud, tunduvad tagantjärele iseenesestmõistetavad ja ainuõiged. Näiteks orjanduse kaotamine, naistele valimisõiguse andmine, miinimumpalga ja töötingimuste nõuete kehtestamine näivad nii loomulikud, et on keeruline aduda tollast vastuseisu nendele “progressiivsetele” liikumistele.
Ent vastuseis oli. Ja oli tugev. Eks ole selle vastuseisu taga osaliselt inimeste vajadus turvatunde järele – ja igasugune muudatus võib lüüa turvatunde kõikuma. Teisalt aga tung kaitsta enda priviligeeritud seisust, mis tulenes nahavärvist, soost, klassist või finantsilisest võimupositsioonist.
Kui jätta kõrvale mõned koletud tagasilöögid, näiteks maailmasõdade ajal ja järel toimunud jõledused, Türgi, Ungari, Venezuela ja veel mõnede riikide langus autoritaarsusesse ning rohingade ja uiguuride vastu suunatud etniline puhastus, on üldine muster ja suundumus olnud pigem inimõiguste laiendamine ja rõhutute vabanemine.
Samamoodi on üldjoontes edenenud LGBT+ õigused. Ent palju on veel minna. Näiteks kogevad rohkem kui pooled LGBT+ noored koolis kiusamist enda seksuaalse või sooidentiteedi tõttu, nende vaimse tervise näitajad on keskmisest madalamad ja ensetappude arv kõrgem.
Abieluvõrdsusega saadaks Eesti riik selge signaali, et samast soost paarid ei ole “kehvemad”
Paljud LGBT+ inimesed tunnevad end alaväärsena. Ja praegu ütleb Eesti riik neile, et nad ONGI alaväärsed. Rakendusaktideta kooseluseadus on täielik naljanumber. Abieluvõrdsuse küsimuses kõrvale puiklevad koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Keskerakond asuvad oma väljaütlemiste ja tegevusetusega kiusajate poolele.
Loomulikult ei lahendaks abieluvõrdsuse kehtestamine kõiki LGBT+ inimeste muresid, ent sellega saadaks riik selge signaali, et on vähemuste jaoks olemas. Et samast soost paarid ei ole kuidagi kehvemad. Pealegi näitavad uuringud, et abieluvõrdsuse kehtestamise järel kasvab ühiskonna üldine tolerantsus LGBT+ inimeste suhtes, paraneb nende vaimne heaolu ja vähenevad enesetapud.
Eesti ühiskond ON valmis
Kaja ja Jüri tavapärane Eesti-ühiskond-ei-ole-valmis leelotamine on häbiväärne, sest sellega lükatakse justkui vastutus enda õlult. Enda potentsiaalsetest (homofoobsetest?) valijatest kümne küünega kinni hoides ütlevad nad samaaegselt lahti ligimesearmastusest ja eetikast. Aga ka Eesti juhtimisest kindlas joones Lääne väärtuste kursil.
Kaja ja Jüri ei ole valmis. Aga Eesti ühiskond on. Oleme otsustanud sammuda inimväärikuse, vabaduse ja võrdsuse taktis. Mitte postsovjetliku küünilisuse, tagurlikkuse ja kiusu taktis.
Seda näitas muhulgas Roheliste algatatud abieluvõrdsuse petitsioon, mis kogus rekordilised 35 805 allkirja. Koalitsioon püüab enne valimisi ebamugavat teemat vaiba alla pühkida ja lükkab petitsiooni menetlemist edasi. Aga meie ei rahuldu sellega. Sest LGBT+ inimesed elavad meie ümber nüüd ja praegu, nende vaimsed probleemid ja täiesti ebavajalik alaväärsuse tunne saadab neid nüüd ja praegu. Nad ei pea ootama, kuniks Kaja ja Jüri tunnevad, et nad on nüüd abieluvõrdsuseks “valmis”.
Praegu koguvad Rohelised (riigieelarvest mitte toetust saava erakonnana) annetusi, mille abil tuletada koalitsioonile meelde abieluvõrdsuse petitsiooni ja selle suurt toetust. Tuletada meelde nende kohustust kaitsta nõrgemaid, kaitsta meie inimväärikust ja vabadust. Tulevikuinimestele tundub abieluvõrdsus niisama iseenesestmõistetav, nagu on meile naiste valimisõigus – oleme meie ajaloo õigel poolel juba tänaste otsustega!
Sarnaselt maksupoliitikat ümbritsevatele põhimõtetele on aegunud ka arusaamad narkootikumidest ja nende tarbijatest. Noorte roheliste arvates tuleb Eestis tõsiselt kaaluda kanepi legaliseerimist. Kanepi tarbimine on eriti noorte seas jätkuvalt kasvutrendis. Tervise arengu instituudi raporti kohaselt tarvitas 2019. aastal vähemalt korra aasta jooksul kanepit 17% noortest. Kanepi kättesaadavus on absurdselt lihtne ja väide, et legaliseerimise korral toimuks hüppeline tõus tarbijate seas, pole reaalne.
Kui palju peab tarvitajate arv suurenema, enne kui riik on valmis võtma vastutuse turu eest ning kaitsma oma inimesi? Kanepit ostval isikul ei ole hetkel mitte mingit kontrolli aine kvaliteedi ega puhtuse üle. Olukorras, kus üha enam inimesi tunneb huvi kanepi proovimise vastu ja tarbijate hulk suureneb kiirelt, on riigil kohustus reguleerida turgu.
Eriti halvas seisus on inimesed, kes tarvitavad kanepit meditsiinilistel põhjustel. On tõestatud, et kanep võib leevendada kroonilisi valusid, aidata võidelda alkoholismiga, vaigistada depressiooni jne. Ravikanepi taotlemine Eestis on keeruline protsess ja abivajajad peavad seda praegu ostma mustalt turult.
Nõustume osaliselt kesknoorte võrdlusega, et kanep on tihti hüppelaud kangemate ja ohtlikumate narkootikumide proovimiseni – kuid seda ainult praeguses süsteemis. Väheste eranditega on tõenäoliselt igal kanepidiileril pakkuda ka tugevamaid narkootikume. Kontrollitud turul ei saa tekkida olukorda, kus kanepit ostes üritab müüja sulle samal ajal ka mingeid muid narkootilisi aineid maha parseldada või poolmuidu proovimiseks anda. On ju absurdne mõelda, et poest alkoholi soetades saab osta ka kokaiini, LSD-d või fentanüüli.
Riigi kontroll kanepituru üle ei ole Eestis hädavajalik ainult tarbija kaitseks, vaid tooks miljonite eurode voolu kuritegevusest riigikassasse. Selle raha eest oleks meil võimalik tegeleda kangemate narkootikumide sõltlastega, alkohoolikutega või suunata raha laste huviharidusse.
Riigikogu liige Anti Poolamets EKREst on korduvalt tõestanud, et väljend ,,revolutsiooniline madrus’’, mida ta aktiivselt aasta alguses kasutas inimeste kohta, kes riigikogus püüdsid tema kamraadide ajuvaba referendumit obstruktsiooniga takistada, käib tegelikult tema enda kohta. Taolist bolševistliku maiguga räusklemist kuulates pole vist kahtlust, mis parteisse oleks see mees kuulunud, kui ta oleks elanud 1917. aasta Venemaal.
Raske on kõrvalt vaadata, kui ebaõiglaselt süüdistatakse noort inimest, kes ehk natuke naiivselt lootis pidada debatti EKRE homofoobidega ja langes seeläbi nende rünnaku alla. Valus on lugeda, kuidas parlamendiliige õigustab vägivallatsejaid ja süüdistab ohvrit. Kuigi ei peaks vist imestama, kui parlamendiliikme käitumise tavatase on see, riigikogu ees aetakse inimesi auto alla ja küsitakse tõsimeeli peaministrilt, mida tema kavatseb ette võtta mustanahaliste paljunemise osas Eestis.
Poolamets esineb oma arvamusavalduses täiesti hoomamatu mõttekäiguga: „Muidugi kaitseb Vilja provokaatorit, sest LGBT liikumine ongi loomult üks suur provokatsioon, mis kukuks ilma ühiskonna irriteerimise ja ohvri mängimiseta kohe kokku.“
Kuidas seda mõista? Kui LGBT aktivistid tahavad lihtsalt ühiskonda provotseerida ja ohvrit mängida ning neil ei ole tegelikult pärismuresid, miks nad demonstratsioonidel käivad? Kui see oli nüüd tõsine mõte ja arusaamine riigikogu liikmelt, siis mul on talle ja tema valijatele üks soovitus – ärge alluge provokatsioonile! Ärge minge naiivsele noorele tütarlapsele, kelle ainuke viga on see, et ta loodab teiesuguseid ümber kasvatada, vägivaldselt kallale. Mõelge vaid, kui teie jüngrid ei allu „provokatsioonidele“, siis kukub ju LGBT liikumine kokku! Järelikult on võti just teie käes – kui te ei lase end provotseerida, siis saavutate oma eesmärgi.
Täielik farss
Ma tegelikult ei ole nii naiivne arvamaks, et kõik poolametsad ja ungarimetsad nüüd reageerivad vastavalt minu soovitatule. Nagu revolutsiooniliste madrustega, nii on ka provokaatoritega – Poolamets näitab näpuga teisele, aga endal suu suitseb nagu Iru soojuselektrijaama korsten. Kogu EKRE agenda on provotseerida, provotseerida, provotseerida.
Kirjutasin Postimehe arvamusloos 30. juunil omamoodi prohvetlikult, et Tartu keskpargi kaitseks tehtud meeleavaldus EKRE poolt saab olema totaalne farss. Nii ka lõpuks läks. Plaan oli rääkida Tartu parkidest ja sellest, kuhu tuleks ehitada SÜKU, aga lõpuks räägiti, nagu EKREle kombeks, ikka ainult sellest, kes kellega magab ja miks.
Kahtlemata hea lööklause EKREle kohalike omavalitsuste valimisteks on: „Seisame sisutühja debati eest igas omavalitsuses.“ Soovin neile jõudu sellega tegelemisel ja loodetavasti teevad valijad omad järeldused.
Rohelised soovivad Tartule nii kultuuri kui Keskparki – need ei ole teineteist välistavad objektid. Kultuurikeskus on võimalik kesklinna ära mahutada ka nii, et park jääb pargina alles. Kindlasti tuleb selle roheala kasutusvõimalusi arendada, sest sel on ometi kõik eeldused olla mõnus linnasüda.
Autovabaduse puiestee peaks Keskpargiga koos looma ühtse linnaruumi, mitte tekitama päris pargi kõrvale asfaldile asenduspargi, et näidata, et ka nii saab. Ei saa. Päris parki ajutine rohekomejant ei asenda. Sellisena on Autovabaduse puiestee linnavalitsuse rohepesuprojekt, mis üritab Keskpargist maalida võimalikult väärtusetu pildi ja tõmmata tähelepanu kirvetööst eemale kureeritud elurikkuse abil. Nõutuks teeb asjaolu, et värskelt vastu võetud energiakavas kinnitatakse, et “tuleb iga üksikut puud Tartus väärtustada”.
Selleks, et linnavalitsusega läbirääkimiste laua taha astuda, oleks vaja kõigi opositsioonijõudude tõhusat koostööd. Kui kuulsime, et EKRE soovib avaldada meelt just selleks, et linnavalitsuse liikmed opositsioonihäält kuulda võtaksid, olime korraks lootusrikkad. Paraku selgus, et EKRE meeleavalduse eesmärk on taas luua Ilfi ja Petrovi surematust kirjandusteosest „12 tooli“ tuntud kurikuulus „Mõõga ja Saha Liit“, kus aadlipealik Vorobjaninov ja Ostap Bender „orbude toetuseks“ raha kogusid.
Kuidas teisiti saada aru sellest, et TÜ raamatukogu ette plaanitav meeleavaldus on otsedemokraatia toetuseks ning SÜKU ja homoseksualismi vastu? Kui tuled kohale, et anda oma oma kohaloluga toetushääl SÜKU debati avamiseks ja otsedemokraatia toetuseks, siis ühtlasi toetad vaikides ka homovaenulikku propagandat.
Teadupärast panid tuntud vandeseltslased kirjandusteoses inimeste rahaga lihtsalt putku. Toetamata jäid nii orvud kui demokraatia naasmine Nõukogude Venemaale. Nõndasamuti läheb kõigiga, kes EKRE meeleavaldusega liituvad, et SÜKU debatti pidada. EKRE paneb teie näopildi lihtsalt oma Uute Uudiste portaali üles (ja võib olla monteeritakse Photoshopis ka mõni põlev tõrvik sinna kõrvale) ning pajatab juurde tuhande tähemärgiga, kuidas rahvas kogunes EKRE toetuseks Tartus.
Lõpptulemus on selliste „debattide“ algatamisel umbes samasugune, kui oleksid kogu põranda ära värvinud ning siis avastad, et seisad toanurgas ja uks on vastasseinas. Seisad alati ja igal pool üksi oma ideedega nurgas, määrdunud värvipintsel näppude vahel. Võib olla just see ongi see, mida EKRE tegelikult tahab – vaigistada kokkusobimatute valikute ühte meeleavaldusse surumise näol opositsioonikaaslasi.
Rohelised kutsuvad kõiki poliitilisi erakondasid ja valimisliite Tartu linnas (aga ka mujal Eestis) üles tegema koostööd, et head ideed teoks saaksid. Otsime ühised teemad ja seisame koos nende eest – hoolivama ja rohelisema elukeskkonna nimel.
Johanna Maria Tõugu kandideerib 2021 KOV valimistel Tartu linnas esinumbrina. Hääleta 11-17. oktoobril toimuvatel valimistel Noore Rohelise poolt!
Noorte Rohelistena väärtustame väga loodust ja erilisi paiku. Seega oli täiesti iseenestmõistetav mõte minna kaunist Eestimaad avastama. Otsustasime oma esimeseks sihtkohaks valida Taevaskoja.
Taevaskoja on tilluke küla Eesti kagu osas. Seal elab umbes 100 inimest. Põhjus, millega küla end kaardile kirja on saanud, on sealsed Devoni liivakivipaljandid, mida kutsutaksegi taevaskodadeks. On olemas nii Väike Taevaskoda kui ka Suur Taevaskoda.
Meie matk algas varahommikul. Sõitsime Tartust rongiga Kiidjärve peatusesse, kust maha läksime. Edasi hakkasime Kiidjärvelt Taevaskoja suunas kõndima. Kokkuvõttes matkasime mööda kolme matkarada, mis osaliselt ka kattusid: Roiupalu, Taevaskoja-Kiidjärve-Taevaskoja ning Taevaskoja-Otteni-Taevaskoja matkarajad. Jõudsime ühe päevaga kõik rajad läbida. Nii jäi jalge alla suisa 20 kilomeetrit!
Taevaskojas on ka mitmeid ööbimisvõimalusi, kas RMK platsidel või näiteks seal, kus meie ööbisime, s.o Taevaskoja Salamaa.
Valisime oma matkaks muidugi suve kuumimad päevad ja sellepärast käisime ka end mõnusates veekogudes konnalaulu saatel jahutamas.
Taevaskoja ja Ahja jõe ümbruses on ürgne ja vaheldusrikas loodus, kuhu on tänu rongiühendusele hea ligipääs. Nii läksimegi rongijaama kõrval olevasse võluvasse Lättekoja kohvikusse brunchi sööma ja sealt otse Tartu heameeleavaldusele. Seal pidas kõne Johanna Maria Tõugu, meie Tartu linnapeakandidaat. Peale selle jõudis ta ka anda oma esimese intervjuu linnapeakandidaadina Kanal 2 Reporterile.
Roheliste noortekogu esindaja Johanna Maria Tõugu: Narkootiliste ainete kättesaadavust lastele on vaja otsustavalt vähendada.
Hetkel piirab kahe tugeva narkootilise aine – alkoholi ja tubaka – kättesaadavust lastele just müügi vanusepiirang.
Teiste narkootiliste ainete jaoks sellist piirangut pole – raha on, siis pole lastel kättesaamisega probleeme. “Senised valitsused on kogu illegaalsel kanepiturul ringleva raha jätnud põrandaalustele kaubitsejatele riigile sentigi maksu korjamata,” ütles Noorte Roheliste esindaja Johanna Maria Tõugu.
“Meie eesmärk peaks olema kanepi müügi maksustamine ja mustalt turult eemaldamine, nagu seda on tehtud alkoholi ja tubakaga – kangete narkootiliste ainetega. See aitab leevendada valitsuse rahahäda, täita teadlastele antud lubadus ning mis kõige olulisem – vähendada laste kanepikasutust ja kokkupuudet kangemate narkootikumidega, mida allilma diilerid lastele pakkuma kipuvad.”
Viimaste aastate teaduslikud andmed näitavad, et nii legaalse meditsiinilise kui mittemeditsiinilise kanepi hästi kontrollitud müügi võimaldamine täisealistele vähendab laste kanepi tarvitamist, kulutusi vanglatele ja kohtupidamisele. Loosungite taha peituvatelt riikliku kanepiaktsiisi kehtestamise vastastelt, peab küsima, miks aastakümneid viljeletud poliitika pole kandnud ühtegi head vilja peale asjatute kannatuste kanepit vajavatele patsientidele ja tohutute kulutuste kõigile teistele, ning kus lapsed aina nooremas eas keelatud ainetega kokku puutuvad. Illegaalse kanepituru maht Eestis on hinnanguliselt 170 miljonit eurot. See tähendab, et riigil jääb iga aasta kogumata vähemalt 34 000 000 eurot käibemaksu ning lisaks ka aktiisimiljonid. Samas jäävad maksumaksja kanda kulud, mis seotud pigem kangemate narkootiliste ainetega, mida diilerid kanepi pähe või kanepile lisaks pakuvad.
USA, Kanada jpt riikide kogemus ja teadustööd näitavad, et meditsiinilise ja isegi mittemeditsiinilise kanepimüügi riiklik reguleerimine (ainult täiskasvanutele loomulikult) pigem vähendab laste ja noorte kanepikasutust – ja kindlasti ei suurenda seda.
“Lisaks kõigele ei lase seniste valitsuste pea liiva alla peitmise poliitika areneda väga tulusal tootmisel ja ekspordisektoril. Miks me loobume tuludest ja kahjude vähendamisest”
